Mõisapreili päevaraamat: Vääna mõisapreili roosipõõsad.

Kaks suve tagasi käisin Vääna mõisahoonet väljastpoolt imetlemas, möödunud pühapäeval tekkis võimalus ka sisse pääseda - nimelt avab mõis sel suvel uksed kui üks unustatud mõisatest. Hilisbarokse peahoone lasid ehitada von Stackelbergid. Itaaliapärane peahoone sai uhke ja omanäoline, kuid Itaalia päritolu arhitekt jättis projekteerimisel kahe silma vahele meie põhjamaise kliima, mistõttu nii mõnigi detail tuli hiljem ümber vahetada. Näiteks liivakivist skulptuurid katuse servadel hakkasid peagi tormituulte käes lagunema.

Harilikult oli härrastemajade ees auring, mida mööda hobused aadliku hõlpsasti trepini toimetada said, Vääna mõisal see puudub - hobutõllad lähenesid hoopis maja tagant, kapates kangialusest läbi ning keerates siis peaukse ette.

Nagu kõik "Unustatud mõisate" programmis osalejad, asub ka Vääna mõisas kool - 6 klassi ja kaks lasteaiarühma. Mõisakoolid hingavad hoopis teises taktis võrreldes nö. tavakoolidega. Vääna kooli peauksest sisenedes astub õpilase jalg kohe vanale fuajeepõrandale, mis pärit mõisnike ajast. Sööklakorrusele saavad lapsed mööda kitsukest ja põnevat keerdtreppi, mis samuti juba mõisa hiilgeaegadel seal samas paiknes. Üsna kindel võib olla, et teistest koolidest ei leia päris ehtsat mõisahärra vanni, kus viimane ehk juba 19.sajandi lõpul mõnules - vanni taga olnud truubi soojenedes läks soojaks ka vann ise.

Mõisahärra vann.

Mõisas on kaks silmapaistvat valget kahhelahju, giidi juttu mõistsin ma nii, et need ei ole originaalahjud, vaid on hiljem taastatud fotode järgi. Nikerdustega aknaraami oli omal ajal teenijatel väga raske läikima lüüa.

Mõisa eelviimase omaniku Ernst von Stackelbergi tütar Constance sündis 19.sajandi lõpul. Tema lapsepõlvemeenutused annavad tänapäevastele huvilistele aimu tollasest elust-olust Vääna mõisas. Sellest on natuke juttu ja mõned vanad fotod siin. Constanceile kuulunud toa seinu kaunistasid õrnad romantilised roosipõõsad - maalingud seinte ülemistes äärtes. Roosipõõsaste ladvad ootavad veel värvikihtide all oma aega.

Suhteliselt pika mõisahoone mõlemas otsas on ümar tornike, ühes neist olla kunagi olnud raamatukogu.

„Avades klaasitud ukse, mis viis raamatukogutuppa, valdas mind tavaliselt hoopis eripärane tunne. Oli see nüüd sellest alatisest jahedusest, mis siit hoovas või hoopis portreede pealt allavaatavate esivanemate pilkudest või tõesti sellest lõhnast, mis imbus neist nahkselgseid raamatuid ja paljusid mappe täistopitud kõrgetest raamatukappidest (kaks suurt gloobust kõige otsas) – mine tea …. Keset ruumi seisis pleekunud-rohelise kattega suur ümmargune laud ja selle peal mõningaidki varandusi, millede puudutamine oli lastele täiesti keelatud (näiteks mitu liivakella). Akende alla kappide vahele olid paigutatud massiivsed lauad, neilgi paiknes mappe. Portreed rippusid kappide kohal – kõik me esivanemad rippusid seal: nii Karl-Adam, Anna Gertrude Dücker kui ka arheoloog Otto Magnus (tekst pärit siit.)"

Mitme sajandi vanune laemaaling.

Tagafassaadil asus kunagi kaunis värviliste klaasruutudega rõdu, tänapäeval täielikult hävinud. Suvel toodi oranzriist välja apelsini- ja sidrunipuud ning kaevati kavalalt koos pottidega maa sisse, et luua kujutlust eksootilisest aiast.

Kunagise mõisaproua Pauline Luise von Stackelbergi auks lasi tema poeg püstitada mõisaparki obeliski. Ausammas lahkele prouale, kes pühandus kohalike laste õpetamisele ja harimisele hävis 40ndatel. Kohas, kus obelisk kõrgus seisab praegu mälestustahvliga kivi.