Maiõhtu

Juhuslik avastus,

et piim on riknenud,

kuid homne on määratud hukule

piimaga hommikukohvita,

viib lähima keldripoe trepist alla.

Kelluke ukse kohal

kumiseb ikka veel,

kui seisan keset väikest umbset maailma

ja silmitsen käsikirjas hinnasiltide taga

reastuvaid imetabasusi,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist.

Kõnnin mööda hämarduvat tänavat,

kotis piim ja pihus suur kummaline sefiir,

mida ei saa ühestki hüpersupermarketist,

ei raatsi veel koju minna,

sest vanade puitmajade mustendavates silmakoobastes

kangastub mingi heatahtlik omaksvõtt

ning õhku on nii kerge kanda,

nagu kiiruga varna ununenud salli

ei vajaks ma enam iial!