Kuidas eestlased endale liignimed said

Pisut toredat juttu selle kohta, kuidas eestlased 19. sajandil endale perekonnanimed olla saanud ning missuguseid õpetusi neile selleks jagati :

Perekonnanimede panekut pidas kubermanguvalitsus nii tähtsaks, et isegi ajalehtedel võimaldati sellekohaseid õpetusi jagada, samal ajal kui talurahva pärisorjusest vabastamisest kirjutada ei lubatud. Nii annabki O.W. Masing oma "Maarahva Nädala-lehes" 1822.aasta 51. numbris talupoegadele nõu:

"Ei taha see kogunisti sünnis olla, et kaks ehk kolm wenda igaüks enesele ise nime võtavad, nõnda kui mõned on hakkamas, et vanem wend ennast Kuuseks, teine Mihkelsoniks ja kolmas Storchiks nimetab. See ei lähe kogunisti korda, sest et sest aegamööda segadust tuleb. Kõik kolm on ühe isa lapsed ja peab neil kõigil selle pärast üks ja seesama liignimi olema, mis nende suguseltsile igaveseks päriseks jääb, nõnda kuidas kõiges maailmas kõiksugu rahvas seda tarvis tundunud viisiks võtta, et sugulaste päranduse korral kõik segadust ja vaidlemist tuleva põlve rahva ja oma suguseltsi vahel keelda. Neid Mihkel-, Peeter-, Karel- ja Johansonisid ja muid –sonisid on maailm ju ammustki üleliiastegi täis, et neid küll mitte enam tarvis oleks pääle kasvatada ja segadust veel suuremaks teha, kuidas ta ju nüüdki on, et kui ühest Johansonist räägitakse, mitte ilma tähenduseta aru pole saada, missugusest Johansonist jutt on. Talunimedest võib küll mõnda hääd nime pärida (saada) nõnda, et kui keegi Kammara Mart ehk Silla Toomas oleks, siis võtaks ta talukoha nime enesele liignimeks ja oleks tema siis Mart Kammar ehk Toomas Sild. Ehk kui seda ei taha, siis võtku ta enesele ühe või teise looma ehk looduse nime, nõnda kuidas seda kõige muu rahva seas kuulukse…" 

*

Teoorjuse algaastail anti inimestele nii palju vabadust, et lubati igal ühel omale nimi valida. Paljudele osutus see väga raskeks ülesandeks. Üks vanamees tahtis nimevalikust

loobuda, öeldes: „Ma suren nii kui nii varsti ära.“ Pandigi talle siis nimeks Masuren. 

 *

Keegi mees soovind omale nimeks Rotemann, kuid et tal endal polnud aega nimepanekule ilmuda, palund ta üht teist meest see asi õiendada. Et see aga just ise oli nimevalikuga hädas, võttis ta omale teise mõeldud nime Rotemann, sõbrale pani nimeks hoopis Lokspüks. Alles hiljuti olla selle nime omanik endale Lepik nimeks võtnud.

 *

Keegi mees kahelnud ka kaua nime valikuga. Kirjutaja kiirustand teda siis: „Schnell, schnell.“ Mees siis oligi võtnud endale Schnell nimeks. (Kuusalu kihelkond, Adolf Krönström, 27 a.)

 *

Nimede panemise ajal sai see, kes mõisale meeldis, omale ilusama nime. Kes aga oli hakkajam ja vastik, sellele otsiti ka sellekohane nimi (Juhan Peebu)

 *

Traksi nime sai jutustaja isaisa omale koha järele, sest koha nimi oli Traksi. Väärnimede panemise ajal küsitud temalt mõisas, mis ta nimeks tahab. Tema ei ole teadnud, pandudki siis koha nimi. Nurga-nimelise peremehe käest küsitud, mis ta omale nimeks tahab. Tema öelnud: ”Ei mina tea, ma sääl nurga pääl olen” - “Noh, siis Nurk!” Pandudki Nurk kirja. (Simuna kihelkond, Jüri Traks)

 *

Nimede panemise ajal aeti kõik mõisa ja härra hakkas panema, kõik hundid ja karud, pillid ja torud, mis siis kellegile nimeks anti. Rumalate nimede andmist ei ole küll kuulnud.(Kõpu kihelkond, Jüri Martinson, 80.a)

 *

Priinimede panemisest kõnelenud jutustajale tema vanaisa järgmist: täieealised mehed käsutatud ühel päeval mõisa kokku ja kästud igaühte omale nime võtta, mida keegi soovib. Rahvas soovinud, et härra ise neile nimed paneks. Selleaegne vallakirjutaja olnud keegi Johanson, kes puudulikult maakeelt osanud. Härra annud neile siis ka selletõttu kõik saksakeelsed nimed. Nimi öeldud ette, kirjutatud siis tähe peale kojuviimiseks. Jutustaja vanaisa talu asunud oja kaldal ja temale antud nimeks Bach. Kodused arvanud, et see sõna „pauh” muud ei tähenda, kui teisele puuga „pauh” pähe lüüa. Kodu jõutud otsusele, et see nimi väga alam on ja seda võtta ei sünni. Mõne nädala pärast aetud valla rahvas uuesti kokku, nimesi kinnitama ja kes nendega rahul pole, uusi võtma. Jutustaja vanaisa pole ka oma nimega rahul olnud ja siis antud talle uus nimi: Wendelin. Suure-Jaani kihelkond, Jaan Vendelin, 89 a. (1926)

 *

Nimede paneku ajal aetud rahvas mõisa. Härra küsinud ühelt minu esiisalt, et mis nime sa tahad, kas sul mõni asi või puu ehk on? See vastanud, et üks kuusk on õues. Sellest pandudki temale nimeks Kuusk. Minu vanaisa oli veel Kuusk, aga isa oli juba Kuusik ja mina ka olen Kuusik. Üks vana peremees oli Jaan, selle poeg oli Juhan, siis Jaan ja nüüd on Tõnis. Olin umbes 8-aastane, kui see kuusk ümber kukkus, ta läbimõõt oli 4-5 jalga. Kõpu kihelkond, Tõnis Kuusik, s. 1872 a. (1926)

Fotol on minu vanaema oma pere ja cooli autoga. Vanaema sai abielludes liignimeks Kuum - antud perenime tekke kohta minul andmed puuduvad.