Kõik värvid kadusid üleöö, vaid erkpunased pihlakakobarad kõlguvad jonnakalt keset suurt halli. Veest raske esimene lumi tungib sallisilmade vahelt kaelale, kleepub juustele ning ripsmetele. Ebameeldiv, mõtleb läbi linna tõttav täiskasvanu; parkidesse ja hoovidesse kerkivate poriste lörtsimemmede rõõmsad autorid arvavad teisiti. Tundide ning poognate viisi vanu Sirpe ja Vasaraid Rahvusraamatukogus: väsitavalt punapropagandistlikud, aga pealkirjad "Pole põhjust rahuloluks", "Kuidas edasi ja kuidas paremini", "Veel neegriooperist" jt. tirivad suunurgad ülespoole. Kirjutamist nõudev bakatöö... Ent kuniks jätkub toredate sukkpükstega häid sõpru, ei ole kõik veel kadunud :)
Saturday, November 22, 2014
Saturday, November 15, 2014
Õisu
Viljandimaal asuv Õisu (saksa keeles Euseküll) mõis rajati 16. sajandil. 18. sajandil sai see von Siversitele ja jäi kuni Eesti Wabariik 1919. aastal mõisa neilt võõrandas. 18. sajandil sai mõisakompleks ka esinduslikult välja ehitatud - ühekorruselise kõrgel soklil härrastemaja ja kõrvalhoonetega, viimastest huvitavamad on kaarjad tall-tõllakuur ja ait, mida kaunistavad pilkupüüdvad nikerdatud kapiteelidega puidust sambad. 19. sajandil peahoonet pisut muudeti, ühel fassaadil asendus kaarfrontoon kolmnurkfrontooniga portikusega. Siin asub põhjalik kirjeldus Õisu aadlikantsi ajaloost ja kaunist mõisapargist. Kirjutise andmetel paiknesid kaks barokset marmorkuju Prudentia ja Justitia algselt tõenäoliselt pargis, osad targad inimesed arvavad, et need olevat hangitud siiski portikuseääri kaunistama, kes teab. Igatahes ei olnud meie kliima marmordaamide vastu kuigi lahke ja nüüdseks on nad siseruumidesse kolinud.
1920. aastal asus mõisa härrastemajja põllumajanduskool, praegu on mõisamaja eraomanduses ja selles tundub tegutsevat kultuurimõisa laadne asjandus. Siin veel artikkel Postimehest, kust pärinevad ka T.Tuule kaks fotot.
1920. aastal asus mõisa härrastemajja põllumajanduskool, praegu on mõisamaja eraomanduses ja selles tundub tegutsevat kultuurimõisa laadne asjandus. Siin veel artikkel Postimehest, kust pärinevad ka T.Tuule kaks fotot.
Foto: T. Tuul, Postimees |
Justitia ja Prudentia.... |
....asuvad nüüd siseruumides |
Ennistamisel mõisa puukuur |
Kuur 1936. aastal |
Kotka suhet ahju ja laega mina seletada ei mõista :) |
Astmeliselt Õisu järveni laskuv mõisapark |
Kaarja majandushoone... |
Saturday, November 1, 2014
Kärstna/Kerstenhof
Kärstna mõis asub Viljandimaal, Sakala kõrgustiku kaguosas, Kärstna mäe jalamil. 19. sajandi lõpul oli tegemist juugendlike elementidega ilmestatud neobarokse lossiga, mis paraku 1907. aastal maani maha põles ja uuesti ülesehitamisel pisut teise näo sai. Mõisa peahoonesse kolis kool 1924. aastal, nagu pahatihti mõisakoolidega juhtus, sai ka Kärstna härrastemaja nõukogude ajal kooli tarbeks veidra juurdeehituse. Kool lõpetas hoones tegevuse üsna hiljuti, edasi tegutseb vaid lasteaed.
Säilinud on ka mitmeid tugevalt ümber ehitatud kõrvalhooneid, 19. sajandil valminud aidahoones tegutseb näiteks kohalik rahvamaja. Vanad fotod pärinevad V. Prausti raamatust "Viljandimaa mõisad"
Säilinud on ka mitmeid tugevalt ümber ehitatud kõrvalhooneid, 19. sajandil valminud aidahoones tegutseb näiteks kohalik rahvamaja. Vanad fotod pärinevad V. Prausti raamatust "Viljandimaa mõisad"
Kärstna härrastemaja enne põlengut |
Põlengujärgne uus lahendus on säilinud tänaseni |
Põlengujärgselt taastatud Kärstna |
Üliõpilaste kodinad väärikas mõisaruumis |
Restaureeritud kahhelahjude ja tiibustega saal |
Tükid mõisas paiknenud juugendahjust, mis nõukogude ajal välja olla lõhutud |
Kahe hoonetiiva vahel asunud verandat... |
...tänapäeval enam ei ole |
Nagu eelpool mainitud, paikneb mõisasüda Kärstna mäe jalamil, kõnealune mägi on ümbruskonna üks kõrgemaid paiku, mis pakkus maalilisi vaateid mõisaajal ja teeb seda ka praegu. Ka mõisasüdamest mäele viiv tee oli kujundatud võluva alleena. Mäe tippu rajasid oma perekonnakalmistu von Anrepid, kes said Kärstna enda käsutusse juba 18. sajandil ning loovutasid alles riigistamisel 20. sajandi algul. Pilkupüüdev antud kalmistul on malmist magava lõvi kuju pirakal rändrahnul. Algselt kuulus kompositsiooni ka lõvi kõrval kõrguv rist, mis aga nõukogude ajal hävis. Lõvi näol on tegemist tõeliselt romantilise klassitsistliku monumendiga. Ehkki saksa päritolu skulptor seesuguseid standardtööna mujalegi kavandas, on taolist malmlõvi Eesti "metsa vahelt" leida vägagi ebamaine kogemus.
Subscribe to:
Posts (Atom)