Ka Pelgulinnas polnud pelgupaika,
nii nagu rahu polnud Rahumäel.
Mis teha siis, kui ükski nõu ei aita?
Doris Kareva
Elus tuleb ette olukordi, mil on tarvis oodata. Mõnikord on ootamised lihtsalt tohutult tüütud, teinekord kujutab ootus aga närvesöövat "marineerumist". Viimase juhtumi muudab eriti raskekujuliseks see, kui samale ajale on langenud suurem hulk vabu päevi. Mis siis teha? Millegi asisega tegelemist pole mõtet isegi proovida - keskendumisvõime oleks justkui kehast lahkunud. Palavikuliselt toast tuppa tammumise asemel tuleb minna hoopis jalutama - ikka sinna Pelgulinna ja Rahumäele. Rahu ega pealgupaika sealt tõesti ei leia, küll aga rohkelt muid asju, mis mulle meeldivad: põnevaid vanu maju, öökullidega aiaposte, pilkpüüdvaid aknaid, toredaid vintskappe, värvilisi uksi, hurmavat puitpitsi ja palju muud....
Tead, kui sa sattud Tartusse, siis Tähe tänaval (kunstikooli juures kohe) on ka üks samasugune maja kui see tume, mille pilt 2. siin on (kui ma ei eksi, siis asub seal miski matusetarvete pood)! Ma imetlen toda kogu aeg :)
ReplyDeleteSa mõtled seda sinist rõdudega - see on paras meistriteos jah, leidsin Koplist. Ma pildistasin seda nii palju, et elanikud sees hakkasid kindlasti juba politsei numbrit valima :)
ReplyDeleteTartu on minu jaoks veel päris avastamata maa, aga seal kindlasti neid ägedaid vanu puitmaju ikka jagub. Seal Tähe tänaval on vaja nüüd küll ära käia :)