Mõisapreili päevaraamat

Saturday, February 7, 2015

Suure-Kõpu

Suure-Kõpu mõis 1920. aastail

Suure-Kõpu mõis asub Viljandimaal Kõpu vallas. Praegune hilisklassitsistlik peahoone kerkis 1847. aastal, mil valdus kuulus von Strykide suguvõsale. Antud härrastemajast olen ma kolme muinsuskaitse osakonnas veedetud õppeaasta vältel kuulnud palju ja enamgi veel: nimelt leiti 2002. aastal mõisamaja söögisaalist uhked Pompei freskosid jäljendavad seinamaalingud, mis on Eesti kontekstis üpris ainulaadsed ja kvaliteetsed. Pompei teadupärast oli õnnetu saatusega Vana-Rooma linn, mis 79. aastal p.Kr mattus vulkaanipurske tagajärjel tuha alla, surmates hetkega kõik elusolendid. Linnaelanike viimased meeleheitlikud hetked tardusid sajanditeks pagevate koerte, põgenevate või varju otsivate inimeste negatiivvormide näol. Sündmuse positiivne tahk on samas asjaolu, et konserveerusid ka Pompei hoonete seinamaalingud, mida 18-19. sajandil hoolega välja kaevati, imetleti ja kopeeriti. Nii sai ka Suure-Kõpu mõisa söögisaal endale seesugused Pompei linnas sündinud maalingud, nimelt villa Cicero omad.

Koolimajana tegutseva Suure-Kõpu seintelt olla maalingud avastatud juba sügaval nõukogude ajal, mil palja ülakehaga daamid nõukogude kodanike kasvulava seintele aga sugugi ei kõlvanud ja nii need taas värvikihi alla kadusidki nagu originaalid omal ajal tuha alla. Muidugi paljude überpornograafilise sisuga Vana-Rooma seinamaalingute kõrval tunduvad Suure-Kõpu koopiad ilmsüüta pildikestena. Rooma antiikfreskod on tegelikult äärmiselt võluvad, all mõned (sündsad) näited:

Ja lisaks mõned šikid Rooma mosaiigid:

Aga nüüd Suure-Kõpu juurde. Härrastemaja arhitektiks on nimekas arhitekt Emil Julius Strauss, kes kopipeistis sellele ka venna, Suure-Kõpuga äravahetamisega sarnase Kuremaa mõisa peahoone, millest võib pilte vaadata siin.

Mõisas asub endiselt kool ning mõned aastad tagasi viidi hoones läbi ka ulatuslikud restaureerimistööd. Nii saab praegu mõisamajas näha juugendmaalinguid, aaderdust, papjeemašeerosette ja muidugi seinamaalingute ja kunstmarmoriga uhket söögisaali. Kaks viimast fotot on saalist kvaliteetsema ülevaate saamise huvides napsatud siit.

Suure-Kõpu tagafassaad

Disain

Aaderdusega vestibüül

Juugend

Veel juugendit

Veel aaderdust

Söögisaali maalingud...

...ja selle üks eeskujudest Cicero villast

Foto: seezon.com

Tuesday, February 3, 2015

Keskvere

Läänemaal Martna vallas asuva Keskvere mõisa näol on tegemist äärmiselt võluva vanabalti mõisahoonega, millesarnaseid pole Eestis enam palju järel. Kahe mantelkorstna, kelpkatuse ning ruudukujuliste baroksete akendega arhailine madal puithoone valmis tõenäoliselt 18. sajandi keskpaigas kui mitte varemgi. Viimased härrased, kelle omandisse mõis enne riiklikku võõrandamist kuulus olid Ungern-Sternbergid. Tänapäevased "mõisnikud" toimetavad Keskvere aadlikantsis aktiivselt ning kaasavad ka huvilisi oma tegemistesse. Nende asjatamistega saab kursis olla mõisa kodulehe kaudu.

Kui möödunud suvel praktikal olles Keskverre käima sattusin, oli lootust härrastemajja sissegi saada. Paraku oli pererahvas sel momendil kodust ära ja nii tuli leppida mõne tiiruga ümber mõisamaja. Talalaed ja baroksed ahjud jäid nägemata, aga ainus säilinud abihoone ait, talli varemetele rajatud (ürdi)aed, kitsed (ja üks äsjapöetud lammas, kes silmnähtavalt tundis end rüvetatuna) ja palju muud huvitavat sai õueski ära nähtud.

1969. aastal tehtud foto ülal on pärit siit

Vana klaas. Foto tegi Claudia

Foto baroksest ahjust ja uksest on pärit siit

Foto tegi Claudia

Taamal aidahoone ning esiplaanil tallivare

Talli varemetes kasvavad praegu sellised juugendküüslaugud. Foto tegi Claudia


Foto:1938. Hoone rookatus on praegu asendunud katuseplekiga. EAA.1414.2.91.5.

Friday, January 30, 2015

Jaanuar sai otsa

Jaanuar oli mitmekesine:
sain taas eluaasta võrra rikkamaks. See pole küll rikkus, mida
ma kangesti ihkaks, aga vähemasti sain toreda peo,
palju häid soove ja väärt kingitusi.
Igor Mang lubas Maalehes, et leian sel aastal palju armastust
ja tööd: loodetavasti on ta sõnapidaja mees.
Käisin palju kinos ja kunstisaalis ning olen üle pika aja hakanud
taas fotokat "seljas" vedama ning peatuma, et pildistada mõnd ust
või katusel rivistuvaid tuvisid.
Minu alma mater sai uue rektori
ja mina alustasin uue loengutsükli kuulamist
arhitektuuriosakonna ateljeeklassis, milles valitsev liimipüstolitest, kääridest,
paberitükkidest jm koosnev loominguline segadus
murendab akadeemilist õhkkonda
ning faktidele keskendumist takistavad
riiulitel ja põrandal lebavad põnevad hoonemaketid
ja akendest paistvad arhitektuurišedöövrite tipud,
mis tänaval jalutades hoomamatuks jäävad.
Ja nüüd siis veebruar.

Tuesday, January 6, 2015

Veel Olustverest

Paar suve tagasi põikasin möödasõidul sisse Olustvere mõisa. Mõisakompleksile sai mitu tiiru peale tehtud, peahoones sees jäi tol korral käimata. Toonane postitus, milles näeb pilte mõisaansamblist asub siin. Sel suvel sai praktikate raames päris palju mööda rohelusse mattunud Eestimaad ringi sõidetud ja taas Olustverre põigatud. Seekord sai härrastemajja sissegi ja lisaks veel pööningule kolama, kuhu hariliku "ristiinimese" silmapaar enamasti kiikama ei ulatu. Väga põnev oli seesugust kaunist maa-aadli idüllist kantud mõisahoonet viimaks ka seestpoolt kaeda.