Muutun fragmentaarseks

Aegajalt saab inimestel villand oma vanadest asjadest: tööst, elukohast, autost, jalgrattast, teistest inimestest, millest iganes. Neil ei pruugi midagi hädagi olla, lihtsalt hing õhkab uue ja teistsuguse järele. Nii sai minul pärast viit aastat oma blogist villand. Ütleme nii, et see päevik sai täis. Sai kaanest kaaneni täis kirjutatud viimase viie aasta sündmusi, elamusi ja juurde sai kleebitud palju pilte. Nüüd on aga aeg võtta uhiuus puutumata päevik ja kirjutada sellesse esimesed read. Ma teen seda siin:

Fragmentaarne 

Uus päevik ei saa tegelikult olema märkimisväärselt erinev esimesest. Jätkuvalt kavatsen kirjutada selles sündmustest ja elamustest ning kleebin pildid kah juurde. Endiselt saab selles juttu olema kõiksugustest (vanadest) asjadest, nagu eelmiseski. Lihtsalt, kui päevik saab täis, siis saab see täis ja tuleb võtta uus. Uus ja valge ja puhas. Ja loodan, et teie, kes te ikka ja jälle siia tulite, tulete ka minu uut päevikut lugema! Näeme! Side lõpp.

Sometimes people get tired of their old stuff. There might not be anything wrong with any of those things, you just yearn for something new and fresh. So I got tired of my blog. Lets just say, my web diary got full from cover to cover. Now it´s time to take a brand new, white and shiny one and make a first entry. So I did, click the link above. My new web diary is not actually going to be that different from this one. I am still going to write about all kinds of (old) tings and add some pics. Just when a diary gets full, it gets full and that´s all there is to it. So I hope, that all of you, who visited this blog, will visit my new diary as well! See you! Over and out. 

On aeg

Aeg on värskest kartulist ja mustikatest parkunud käed puhtaks leotada,

putukatest puretud ning kõrrelistest kriimulised sääred terveks ravida,

päikesest pleekinud juuksed ära kammida,

paljajalu lippamisest rohelised varbad sukkadesse peita,
telk ja magamiskott kõige kõrgema seinakapi kõige tagumisse nurka paigutada!

Aeg on ka uuesti koolipinki istuda. Selles postituses oli kool küll äsja läbi saanud, aga lapsepõlv nõuab pikendamist ja nii ma alustasin värske magistrandina jälle rasket teed hariduseni.

Aeg on tõdeda, et taas on üks suvi läbi saanud.

Jäneda

Jäneda mõis asub Tapa vallas Lääne-Virumaal. Aegviidust tuleb sinna mõned kilomeetrid rattaga sõtkuda, vastutasuks ümbruskonna mõnusad järved, kaks külapoodi ja hommikukohv mittehipsterikohast Musta Täku Tallist. Viimane kuulub Jäneda mõisaansamblisse kui endine tallihoone. Peamiselt maakivist ning tänaseni üsna terviklikult säilinud abihooneid hakati ehitama 19. sajandi lõpul. Viimasena, 20. sajandi teisel kümnendil, kerkis neogooti sugemetega peahoone. Rüütlilossi vaimustusest kantud häärber ehitati puidust mõisahoone asemele, mis aastaid tagasi maha oli põlenud. Wabariigi ajal kolis peahoonesse põllumajanduskool, mis etendas olulist rolli ka Jäneda edasises kujunemisloos- Jäneda kohanime kuuldes tekib esmane seos ikka põllumajandusvärgiga, kas pole. Jänedal õppis koguni Arnold Rüütel, peahoonele projekteeris 1970-tel efektse juurdeehitise Valve Pormeister. Ümbrus on looduslikult kena ja künklik ning nagu mainitud- järvede osas hästivarustatud. Päevadel, mil mina oma telgi sinna maha naelutasin, olid ilmadki suviselt soojad ning järvi oli võimalik ujumisekski tarvitada.

Juurdeehitis Valve Pormeistrilt

Abihoonete kogum

Aidahoone

Juuli

Olen juba õige mitu nädalat pidanud suvetööotsa. Kontor asub vanalinnas ja puha ning erineb suuresti kõigist kontoritest, mida siiani näinud olen. Näiteks on täiesti tavaline, et töötaja laual lebab poolik luukerekäsi ja kuuleb fraase, nagu "tellisin sulle ilusa suure südame ja igaks juhuks ühe põrna ka". Tööasja ajades kohtan palju imetabast nõukogudeaegset leksikat ja sõnaseadet, seega hakkasin töörutiini peletamiseks imelikke sõnu koguma. Otsetuletised ladina või saksa keelest, mida ÕS ei tunnista ja sõnad, mis olid või on arstiteaduse valdkonnas ehk täiesti normaalsed, aga mis minusugusele meditsiinikaugele inimesele veidrad tunduvad. Siis sõnad, mis on olemuselt nii-nii nõukaaegsed või nii-nii eestiaegsed ja muidugi sõnad, millest ma kuulnud ei olnud. Mõned nopped ka:

kateteriseerima → kateetrit paigaldama, susch nõukaaegne sõna
kõrvaoliiv → stetoskoobi kuuldetorude otstesse käivad jublakad
suspensoorium  → kandeside munandikoti põletiku tarbeks, ühtlasi mu lemmik tuletissõna
odanuga  → väike tera, mis erinevate seadeldistega kaasneb
retroskoop → ehkki guugel ütleb, et tegemist on retrodiskode sarjaga, on selline arstiriist kah olemas
infuus  → leotis või tõmmis
steriilima → see nii-nii eestiaegne sõna
hemoglükofott → seade veresuhkru ja hemoglobiinitaseme määramiseks, otse saksa keelest
otorinolarüngoloog → nina-, kurgu-, kõrvaarst. Täiesti tavaline normaalne meditsiinitermin. Aga ka täiesti hääldamatu, kirjutamatu, kokkulugematu

See töö teeb targaks. Aga nädalavahetustel ma sõidan rattaga ja telgin.

Näitus!

Tallinnas Arhitektuurimuuseumis saab kogu suve näha ainult mõisateemalisi näitusi, püsiekspositsioon välja arvata. Kokku kolm näitust: üks suurejooneline meeleolunäitus antiikmööbli ja papist mõisnikega, mõisakoole tutvustav väljapanek ning kolmas keldrikorrusel paiknev näitus, mis on ühtlasi ka minu lemmik. Viimasest mõned fotod.

Tükk Kolga mõisa kapiteeli

Restaureeritud parkettpõrand Vääna mõisast

Puudega ühte kasvavad võimlejad Aruküla mõisas 1930.aastail

Vasakul näiteid vanadest mõisatapeetidest, paremal Vääna mõisa ennistustööd

Maaling Voltveti mõisast

PostEKApolüptiline

PostEKApolüptilise lõpupeo korraldas üliõpilasesindus tähistamaks järjekordse õppeaasta lõppu ja taaskordsete lõpuaktuste mahapidamist. Pidu on peetud, muusika lakanud, viimasedki õlletopsid ja suitsukonid põrandatelt koristatud ning peoruumidest saanud jälle ontlikud klassiruumid. Klassiruumid, mis jäänud ootama uusi võimalikke üliõpilasi, kes loetud päevade pärast sisseastumiskatsetele ilmuvad ning heal juhul kolme aasta pärast samuti lõpuaktusel istudes postEKApolüptilist tunnet kogeda saavad. Kolm aastat tagasi sukeldusin minagi suhteliselt pea ees sellesse lakkamatusse ringlemisse ja möödunud neljapäeval astusin sellest välja. Õigemini pisteti dokustaat pihku ja lükati aplausi saatel välja. Ja nüüd, postEKApolüptiliste varemete vahel uidates kummitab ikka see klassikaline mõte: mis saab edasi?

Keskvere mõisa seintevahel

Mõned vilksatused Keskvere mõisa interjöörist. Kõrvale võib vaadata välisvaateid siit.