Monday, May 25, 2015

Mir

Samal ajal, mil meid Valgevenes olles rekonstrueeritud keskaegse lossiga peibutada püüti, sai meie noor ja vihane reisiseltskond haisu ninna, et lähedal asub üks ehe Valgevene küla. Lasime kindlusest jalga ja kadusime Miri nimelise külakese teekäänakute vahele. Asula oli tõepoolest ääretult võluv oma imetabaste värvi- ja ehituslahendustega. Kultuuriruumile omane erksinine oli ootuspäraselt esindatud, lisaks ka erkroheline, erkkollane ja muud intensiivsed toonid. Kõikvõimalikke viise elamise käepäraste vahenditega tuunimiseks oli samuti rakendatud: ajaloolisi slaavi puitmajakesi oli kaasajastatud küll profiilpleki, tellisvoodri ja jumalteabmillega, aiaväravaks passisid omavahel ühendatud hammasrattad ning mõnusa aiatooli oli keegi kohalik meisterdanud laste söögitoolist. Taevas oli sini-sinine ja soe Valgevene päike küttis pealaed kuumaks. Küla:1, kindlus:0
Fotod: Triin ja Anu

Postkastid on overrated, postitorust piisab.
Külavahetee, mida mööda minnes leidsin kõige ehedama suveniiri - ahjukahli
Veevõtukohti oli külas palju ja need ka töötasid
Külas oli oma muuseum ning silt uksel lubas, et see on ka avatud
Võluv kaevumaja. Aga Poola betoonist seeriaaedu..
..võib oma äranägemise järgi kaunistada. Ning seda oli külas ka tehtud ja kuidas veel..

Saturday, May 16, 2015

Arseni Mölderi koduateljees

Kõige magusama kevadise aja, mil roheline üha võimsamalt linnapilti valgub ja igasugu päevade, ööde ning muude ürituste korraldamise kõrgaeg kätte jõudnud, veedan mina sel aastal raamatukogus. Kaaslasteks vaid aknast sisse jõllitavad kajakad ning vaevatud üliõpilaste sügavad ohked. Aga täna lõin paariks tunniks käega kõigile akadeemilistele kohustustele ning sõitsin Nõmmele skulptor Arseni Mölderi majamuuseumisse. Seda enam, et tegemist ei ole mingi statsionaarse muuseumiga, vaid Muuseumiöö special editioniga, mil maja praegune omanik avas uksed kadunud Mölderitest maha jäänud majja ja selles asuvasse ateljeesse.

 


Thursday, May 14, 2015

Minsk II

Minsk on sedavõrd puhas linn, et tema tänavatelt võiks tõepoolest kasvõi süüa. Valgevenes niisama kodus logeleda üldiselt ei tohi. Seega on enamusel kodanikest ka kenasti tööots olemas ja Minski tänavad püsivad rohkepealiste koristusbrigaadide abiga puhtad. Isegi suure võidupüha pidustuste laga koristati jooksvalt ning järgmisel hommikul polnud end heroiliseks napsitanud pidulistest jälgegi.

Minskis on palju ehisseinu ja pannoosid, ikka neid Nõukogude omi. Mõni, kes sel teemal näiteks kooli lõputööd kirjutab, tunneb end selles linnas nagu seeneline keset tummist laant kõige rikkalikumal seeneaastal: ainult siruta käsi (koos fotokaga) välja ja nopi rammusaid sotsialistlike kangelastega mosaiike ja bareljeefe, pannoosid ja metallehistöid.  

Minsk on betoondžungel: terve linn on peaasjalikult üks suur Lasnamägi, mille keskmes konutavad vanalinna pähe paar veidrat maja. Teises ilmasõjas mahapommitatud Minskis on seega suur valik erinevaid paneelimesid, mis varieeruvad värvi ja vormi poolest. Minskis on loomulikult ka pompoosset stalinismi ja vähemalt kaks (oma silmaga nähtud) Lenini monumenti.

Paneelloss
Huum goes to Minsk
Vabaduse väljaku all asuva kaubamaja kuppellagi
Minski metroo
Suurte maipühade pidustused

Wednesday, May 13, 2015

Minsk I


Valgevenes võib lõdvalt saada miljonäriks. Tuleb vaid umbes sada eurot rahavahetuse luugist sisse pista ja saad vastu pääsu rikaste maailma, kus poole miljoniline arve restoranis ei ole mingi eriline probleem. Nimelt on kohaliku rubla kurss circa 1:15000le. Seega meie reisugrupi liikmete omavahelised vestlused stiilis "Kas sa saaksid mulle kähku 200 000 laenata?" ja "Mul on liiga palju raha, ma annaks hea meelega kellelegi ära" kõlasid reisi hakul ikka uskumatult jaburalt. 

Valgevenes on kõik teistmoodi. Nii teistmoodi, et ka bensuka kilekott tundub eksootilise säilitamist väärt suveniirina. Seega hõlmas turistisaak lisaks Aljonakese šoksile, hokimängijaga šoksile, telliskivi mõõtu šoksile ja postkaardile ka hulka kohalikku prügi, nagu näiteks salvrätte ja neidsamu bensuka kilekotte. Ja veel veerandit ahjukahlit, leitud ühest Valgevene külakesest.

Eestlane seostab Kommunaari ikka kalosside ja kummikutega, Valgevenes on, nagu juba mainitud, kõik teistmoodi. Valgevenes saab Kommunaari poest hoopis komme ja šokse, sest Kommunarka ja Spartak on kaks kohalikku magusabisnisit. Ka Aljonake on Valgevenes teistsugune: sotsrealistlikust circa kümneaastasest tüdrukutirtsust on saanud varateismeline, kes ei ole ka ripsmepikenduste epideemiast puhtalt pääsenud.

Luksuslik näide stalinistlikust kaubamajast
Sulnis modernism
Turistisaak

Saturday, May 2, 2015

Maiõhtu



Juhuslik avastus,
et piim on riknenud,
kuid homne on määratud hukule
piimaga hommikukohvita,
viib lähima keldripoe trepist alla.
Kelluke ukse kohal
kumiseb ikka veel,
kui seisan keset väikest umbset maailma
ja silmitsen käsikirjas hinnasiltide taga
reastuvaid imetabasusi,
mida ei saa ühestki hüpersupermarketist.
Kõnnin mööda hämarduvat tänavat,
kotis piim ja pihus suur kummaline sefiir,
mida ei saa ühestki hüpersupermarketist,
ei raatsi veel koju minna,
sest vanade puitmajade mustendavates silmakoobastes
kangastub mingi heatahtlik omaksvõtt
ning õhku on nii kerge kanda,
nagu kiiruga varna ununenud salli
ei vajaks ma enam iial!