Peaksin end kokku võtma ja tegema ära ühe koolitüki, mis puudutab Tartumaal asuvat Rannu kirikut. Selle asemel on aga märksa toredam tegeleda sellega, mis eesmärgipärasesse akadeemilisse tegevusse üldse ei puutu. Näituseks leidsin kõnealuse kiriku kohta nupukese ajalehest Wirulane, mis vahendas aastal 1882 lugejateni haaravaid kõmuuudiseid igast Eestimaa nurgast. Inimestele oli sedalaadi lugemine sümpaatne toona ja on ka edaspidi, mistõttu ka mina inimloomuse paratamatuse taha pugedes antud lõigu kohe huviga läbi lugesin ning võluvate vahverkviiludega kiriku arhitektuursetel tahkudel sugugi ei peatu.
Sel kallil nelipüha esimesel päeval, mil püha vaimu välja valamist mälestatakse, tõusid Rannu kirikus hirmus müll ja mäss. Seal oli kogudus juba ammugi oma õpetaja vastu koguni kahtlane ja väga palju kartsivad kõvaste, et kirik ühel suurel pühal, kui palju rahvast sees, ikka dünamitiga taeva alla saab põrutatud. Kui õpetaja nimetatud pühal parajaste evangeliumi ette lugemist oli lõpetanud, kukus üks tüdruk langetõbes kirikusse maha, misjuures langeja raamat põrandale langedes plaksatas ja langeja ise võõrast healt tegi. Sellest oli küll. Dünamiti kartjad mõtlesivad: nüüd on kirikul minek. Oli ju ometi suur püha ja rahvast palju. Surma ahastuses tormasivad inimesed uste ja akende poole. Mõned tungisivad üle teiste pääde, mõned kargasivad ka vääride pealt otse järsku maha, et ikka ehk elu päästa. Kange tungimisega olivad uksede esised ja akente alused varsti maha rusutud inimesi täis, nõnda et üksnes hirmsa rabelemisega ja kiskumisega välja saada võis. Nõnda olivad mõnedel riided seljast puruks kiskunud, mõnedel vermed ja vigastused ihu külles, mõnedel läbi akente kargjatel olivad aknaraami tükidki kaela jäänud ja nõnda kihutas iga välja peaseja tuhat tuliselt kirikust ikka eemale, sest dünamiti plahvatus oleks jo kiriku kõrvalt ehk niisama hästi kätte saanud, nagu kiriku seestki. Uksede ja akente aluseid maas olejaid aga sõkuti raskeste ja hulga healeline kisendamine oli jäle kuulda. Kui nõnda viimaks juba enamiste kõik kirikust välja olivad saanud ja kirik ikka veel mitte üles ei plahvatanud, siis ommeti julges mõnike veel kirikusse tagasi minna; aga jutlus jäi ikka pidamata. Kiriku aknad olivad purustatud ja vigastad inimesed oiglesivad haledaste. Vigaste arv arvati, kui selle lehe toimetaja viimasel pühal Rannust mööda sõitis, umbes 50 ringis olevat, sellest mõned naesterahvad päris sandiks olla jäänud. Üks 15 aastane tütarlaps üteldi ka juba surnud olevat. Ka olnud mõnedel jala, mõnedel käe luud murtud, mõned ristluiest ära sõkutud, mõnedel suust, ninast ja kõrvadest veri välja pigistatud...
Sel kallil nelipüha esimesel päeval, mil püha vaimu välja valamist mälestatakse, tõusid Rannu kirikus hirmus müll ja mäss. Seal oli kogudus juba ammugi oma õpetaja vastu koguni kahtlane ja väga palju kartsivad kõvaste, et kirik ühel suurel pühal, kui palju rahvast sees, ikka dünamitiga taeva alla saab põrutatud. Kui õpetaja nimetatud pühal parajaste evangeliumi ette lugemist oli lõpetanud, kukus üks tüdruk langetõbes kirikusse maha, misjuures langeja raamat põrandale langedes plaksatas ja langeja ise võõrast healt tegi. Sellest oli küll. Dünamiti kartjad mõtlesivad: nüüd on kirikul minek. Oli ju ometi suur püha ja rahvast palju. Surma ahastuses tormasivad inimesed uste ja akende poole. Mõned tungisivad üle teiste pääde, mõned kargasivad ka vääride pealt otse järsku maha, et ikka ehk elu päästa. Kange tungimisega olivad uksede esised ja akente alused varsti maha rusutud inimesi täis, nõnda et üksnes hirmsa rabelemisega ja kiskumisega välja saada võis. Nõnda olivad mõnedel riided seljast puruks kiskunud, mõnedel vermed ja vigastused ihu külles, mõnedel läbi akente kargjatel olivad aknaraami tükidki kaela jäänud ja nõnda kihutas iga välja peaseja tuhat tuliselt kirikust ikka eemale, sest dünamiti plahvatus oleks jo kiriku kõrvalt ehk niisama hästi kätte saanud, nagu kiriku seestki. Uksede ja akente aluseid maas olejaid aga sõkuti raskeste ja hulga healeline kisendamine oli jäle kuulda. Kui nõnda viimaks juba enamiste kõik kirikust välja olivad saanud ja kirik ikka veel mitte üles ei plahvatanud, siis ommeti julges mõnike veel kirikusse tagasi minna; aga jutlus jäi ikka pidamata. Kiriku aknad olivad purustatud ja vigastad inimesed oiglesivad haledaste. Vigaste arv arvati, kui selle lehe toimetaja viimasel pühal Rannust mööda sõitis, umbes 50 ringis olevat, sellest mõned naesterahvad päris sandiks olla jäänud. Üks 15 aastane tütarlaps üteldi ka juba surnud olevat. Ka olnud mõnedel jala, mõnedel käe luud murtud, mõned ristluiest ära sõkutud, mõnedel suust, ninast ja kõrvadest veri välja pigistatud...
