Monday, June 25, 2012

Tänavakunst

Hakkasin mõned aastad tagasi märkama, et keegi joonistab vanadele betoonpiiretele ja lagunenud sarade seintele teatud sorti nägusid, eriti just Põhja-Tallinna kandis. Mulle hakkasid need pisut aafrika maske meenutavad asjandused täitsa meeldima - kui kuskilt mõne leidsin, pildistasin üles. Suur graffiti austaja ma tegelikult pole - eriti, kui see vaatab vastu mõne uhiuue ehitise või arhitektuurimälestise seinalt. Kõnealused joonistused on aga sihukesed omamoodi ja annavad muidu trööstitus seisus pindadele uue võimaluse. 

Paar päeva tagasi sain kõikvõimsa guugli abiga saladusele jälile - selgus, et tegemist ei olegi päris tundmatu Kopli liinide talendiga. Hoopis noormehega, kes oma kodulehel nendesamade  nägudega (tuumapeadega - nagu ta neid ise nimetab) rinnamärke, helkureid jms. müüb: http://pheriskoop.blogspot.com. Mulle meeldib, kui võssakasvanud uberikust vaatavad asotsiaalide asemel vastu tuumapead. :)

Tuesday, June 19, 2012

Vääna mõisapreili roosipõõsad.

Kaks suve tagasi käisin Vääna mõisahoonet väljastpoolt imetlemas, möödunud pühapäeval tekkis võimalus ka sisse pääseda - nimelt avab mõis sel suvel uksed kui üks unustatud mõisatest. Hilisbarokse peahoone lasid ehitada von Stackelbergid. Itaaliapärane peahoone sai uhke ja omanäoline, kuid Itaalia päritolu arhitekt jättis projekteerimisel kahe silma vahele meie põhjamaise kliima, mistõttu nii mõnigi detail tuli hiljem ümber vahetada. Näiteks liivakivist skulptuurid katuse servadel hakkasid peagi tormituulte käes lagunema. 
Harilikult oli härrastemajade ees auring, mida mööda hobused aadliku hõlpsasti trepini toimetada said, Vääna mõisal see puudub - hobutõllad lähenesid hoopis maja tagant, kapates kangialusest läbi ning keerates siis peaukse ette.


Nagu kõik "Unustatud mõisate" programmis osalejad, asub ka Vääna mõisas kool - 6 klassi ja kaks lasteaiarühma. Mõisakoolid hingavad hoopis teises taktis võrreldes nö. tavakoolidega. Vääna kooli peauksest sisenedes astub õpilase  jalg kohe vanale fuajeepõrandale, mis pärit mõisnike ajast. Sööklakorrusele saavad lapsed mööda kitsukest ja põnevat keerdtreppi, mis samuti juba mõisa hiilgeaegadel seal samas paiknes. Üsna kindel võib olla, et teistest koolidest ei leia päris ehtsat mõisahärra vanni, kus viimane ehk juba 19.sajandi lõpul mõnules - vanni taga olnud truubi soojenedes läks soojaks ka vann ise.
Mõisahärra vann.

Mõisas on kaks silmapaistvat valget kahhelahju, giidi juttu mõistsin ma nii, et need ei ole originaalahjud, vaid on hiljem taastatud fotode järgi. Nikerdustega aknaraami oli omal ajal teenijatel väga raske läikima lüüa. 

Mõisa eelviimase omaniku Ernst von Stackelbergi tütar Constance sündis 19.sajandi lõpul. Tema lapsepõlvemeenutused annavad tänapäevastele huvilistele aimu tollasest elust-olust Vääna mõisas.  Sellest on natuke juttu ja mõned vanad fotod siin. Constanceile kuulunud toa seinu kaunistasid õrnad romantilised roosipõõsad - maalingud seinte ülemistes äärtes. Roosipõõsaste ladvad ootavad veel värvikihtide all oma aega.

Suhteliselt pika mõisahoone mõlemas otsas on ümar tornike, ühes neist olla kunagi olnud  raamatukogu.

„Avades klaasitud ukse, mis viis raamatukogutuppa, valdas mind tavaliselt hoopis eripärane tunne. Oli see nüüd sellest alatisest jahedusest, mis siit hoovas või hoopis portreede pealt allavaatavate esivanemate pilkudest või tõesti sellest lõhnast, mis imbus neist nahkselgseid raamatuid ja paljusid mappe täistopitud kõrgetest raamatukappidest (kaks suurt gloobust kõige otsas) – mine tea …. Keset ruumi seisis pleekunud-rohelise kattega suur ümmargune laud ja selle peal mõningaidki varandusi, millede puudutamine oli lastele täiesti keelatud (näiteks mitu liivakella). Akende alla kappide vahele olid paigutatud massiivsed lauad, neilgi paiknes mappe. Portreed rippusid kappide kohal – kõik me esivanemad rippusid seal: nii Karl-Adam, Anna Gertrude Dücker kui ka arheoloog Otto Magnus (tekst pärit siit.)"
Mitme sajandi vanune laemaaling.

Tagafassaadil asus kunagi kaunis värviliste klaasruutudega rõdu, tänapäeval täielikult hävinud. Suvel toodi oranzriist välja apelsini- ja sidrunipuud ning kaevati kavalalt koos pottidega maa sisse, et luua kujutlust eksootilisest aiast. 
Kunagise mõisaproua Pauline Luise von Stackelbergi auks lasi tema poeg püstitada mõisaparki obeliski. Ausammas lahkele prouale, kes pühandus kohalike laste õpetamisele ja harimisele hävis 40ndatel. Kohas, kus obelisk kõrgus seisab praegu mälestustahvliga kivi.
Rõduga...
...ja rõduta
Lillevaasi all on tükike kunagisest obeliskist, taamal kivi mälestustahvliga.
Naise näoga konsoolid:
Legendi kohaselt valmistati need kõige ilusamate kohalike tütarlaste nägude järgi.



Monday, June 11, 2012

Pööningu aarded.

Mõni aeg tagasi aitasin emal pööningut kraamida (loe: põnevaid pööningu aardeid otsida) ja leidsin kila-kola vahelt ajalehe sisse mässitud nutsu. Ema ütles, et seal on miskid vanad sussid, peaks ilmselt minema viskama. Harutasin nutsaku siiski lahti - äkki on veel mingid ägedad sussid...ja koltunud ajalehe vahelt valgus välja hoopiski sall! Õhkõrn koidest täielikult puremata valge sall. Tahaks kangesti kirjutada, et haapsalu sall, kuid võhikuna pole ma kindel, mil määral minu leid vastab haapsalu salliks olemise nõuetele. Igatahes lipsas peenekoeline kudum suurema vaevata läbi kitsa sõrmuse. Aga olgu nii või teisiti, siit moraal - kõik nutsud tasub enne ära viskamist läbi vaadata! :)

Tuesday, June 5, 2012

Kuremaa.

Jõgevamaal asuva Kuremaa mõisa näol on taaskord tegemist minu jaoks nn. maiuspalaga - stukkrosettide, edevate kapiteelide ja muu toretseva dekooriga varustatud mõisahooned on mulle südamelähedaseimad. Praeguse peahoone lasi 19.sajandi keskel ehitada Alexander von Oettingen. Oettingenide valdusesse jäi mõis kuni selle võõrandamiseni ning peagi -1921. aastal - hakkas tegutsema seal Kuremaa Karjakasvatuse kool. Põllumajandusele pühendatud õppeasutused tegutsesid seal kuni päris hiljutise ajani, alates 2005. aastast kuulub Kuremaa mõisahoone Jõgeva vallale ja korraldatakse seal nüüd õppetöö asemel hoopis üritusi, seminare jms. 
Peahoone 1880.aastal.
Vooremaa imeline maastik.
Põrand...paraku mitte küll 19.sajandist.
Ka Kuremaa mõisas kohtas kahhelahjusid - saalis asuvat ornamentidega kaunistatud valget iludust ning veel ühte, millega aga juhtus mõnda aega tagasi päris omapärane lugu. Nimelt olla hiljutistel aastatel läbi viidud renoveerimise käigus tegutsenud üks maaler - selles toas, kus kõnealune ahi paikneb. Olla see maaler kokkuleppe kohaselt terve ruumi soojadesse toonidesse võõbanud..ahjule, mis algselt oli olnud samuti valge, otsustas pintsikangelane samuti uue ilme anda ning värvis ahju punaoranžiks. Meile jutustas giid, et nemad mõisast ei tihanud ka maalri tundeid riivama hakata ja selliseks ahi jäi. Hmm..minu silmale oli värskenduskuuri läbinud ahju pisut valus vaadata...
Mõisahoone tagakülg.
Kuremaa kurg.