Ühe tooli lugu.

Kose-Uuemõisa mõisas leidus kunagi üks tugitool. Väike lilleline mööblitükk olevat asunud mõisaproua toatüdruku toas. Peale mõisa-aja lõppu lahkus tool koos toatüdrukuga mõisast ning elas edaspidi mitte enam nii luksuslikku elu. Tänasel päeval kaunistab seesinane tugitool uuenduskuuri läbinuna aga hoopis minu magamistuba :)

Kose-Uuemõisa aastal 1850.

Mis ajal selline tool valmistati, on hetkel pisut lahtine. Antiigistaatuse on see igal juhul välja teeninud ning loodan lähiajal ka täpse ajastu välja selgitada. Eseme kuju ja lilleline muster jutustaksid asjatundjale kindlasti oma sünniloo kenasti ära.

Minu kinnisideeks oli hankida algsele võimalikult sarnane lilleline kangas. Sellist pisikeste roosidega rohelisroosat mööbliriiet ma otse loomulikult ei leidnud, ega ka midagi ligilähedast. Lõpuks langes valik kangale, mis mõneti algsele sarnanes.Ehh..südamesse pisike rahutus ikkagi jääb, eriti kui vaadata fotodelt tooli endist õrna ja peent roosimustrit. Aga minusugusel perfektsionistil on üldse raske ilmas elada:)

Tooli uus elu.

Ülipõnev oli tooli sees "sobrada". Kalliskive paraku välja ei pudenenud, küll aga sai näha ohtralt hobusejõhvi ning vana puitraami. Lõhkisest ja lääpas toolist õhkus peale tolmu ka midagi salapärast...oskaks ta vaid rääkida :)

Kuidas käituda kabelis?

Sellest oli 19.sajandil Sagadi mõisahärraks olnud P. E. von Fockil väga konkreetne ettekujutus. Nimelt lasi ta ehitada Sagadi rahvale oma kabeli, aga et need maamatsid pühakoda kohe ära ei trööpaks, lõi ta kabeli seadustiku - dokustaadi, kus piinliku täpsusega kirjas, kudamoodi seal  peenes kabelis istuda, astuda ja köhida tohtis :) Tänapäeval on need seaduse punktid sihuke humoorikas lugemine, kokku oli neid 46 ning paari aasta pärast kribas herra veel paar tükki juurdegi. Mõned toredad näited :

1.  Kirikoaeda ei minda mujalt kui suurest wärawast sisse, ja pitki jalgteed ehk purret, mis palki mööda üle joe käib. Üle müüri ehk aja astuda on kowasti keelatud.
2.  Kirikoaja peal ja seal ümberkaudo ärgo saago midagi ärahukkatud ega roojastatud. Liati jäägo puud ja põõsad puutumata, hoonete müürid seisko puhtad ja ilma koera-käega peale kirjutamata ega kriibutamata.
3. Igale surnule, olgo ta noor ehk wana, tuleb rist panna, ja selle külles peab pealekiri olema, mis 1) surnu nime ja 2) tema sündimise ja suremise pääwa nimetab, ja selle al üks sündis Piibli salm. Ristid peavad musta ehk walge õliwärviga wärwitud olema ja seda mööda kui kirjad on tehtud. Nendasamoti peawad nemad üht suurust ja üht wiisi tehtud olema selle munstri järel, mis koolmeistri käes. Rista, mis teistviisi tehtud ei sallita mitte. Koolmeister wõtab neid wärwida ja kirja peale teha, kesgi seda mite mujalt ei muretsenud.
4. Selle seaduse järel saawad Saggadi walla rahwas üksi Esko kabeli kirikoaeda maetud (...) Sestsinasest seadusest ei anta mitte midagi tagasi, olgo siis, et mina, Saggadi moisa päris herra, omalt poolt ühe ehk teise wõõra walla inimese pärast iseäranis seks luba annan. Enne seda ei tohi keski wõõra walla surnud surno majasse panna, wähemine weel hauda walmis kaewata.
5. Kes jumalateenistuse ajal kabelis, surnomajas ehk kirikoaja peal on, olgo puhtais riidis, ja täieste selge peaga inimene, ja tema ei pea milgi kombel teisi tülitama ega ka awalikuks häbiks ja pahanduseks olema. Selle pärast ärgo olgo niisugusel ajal mite köhemist ega rögisemist ega juttoajamist kuulda, ja kõik lükkamine ja pealetäitmine on kõwasti keelatud. 

Eriti meeldib mulle viimane punkt, kus herra igasuguste rögisejate ja lükkajate tegevuse kõvasti ära keelab :) Igatahes selline tore seadustik siis ära toodud raamatus "Sagadi mõis".

Ilusal suvepäeval Saue mõisas.

Kui Saue mõisas käisime, oli veel soe ja päikeseline juulikuu. Esimesed fotod on juba oma kirka suvisuse tõttu väärt üles laadimist. 18.sajandist pärineva mõisahoone fassaadi valvab Herakles - kuju, mis valminud 19.sajandil. Maja taga pargis seisab Heraklesega ühevanune Leda koos luigega. Leda oli naisterahvas kreeka mütoloogiast ja ilusa Helena ema :) Lõvikuju asub vestibüülis ning ka see on säilinud aegade tagant.

 

Kaunis aiamajake, mis pole just parimas vormis.

Laia treppi mööda pääses teisele korrusele, kus härra majapool ja proua majapool nagu ikka. Tänapäeva härra ja proua, kes meeldivaks vahelduseks välismaalastest mõisaomanikele on eestlased, elavad hoone katusekorrusel. Alumised korrused on avatud üritustele ja pidudele, seepärast pole mõis ka muuseumiks seatud - seina äärde tõstetud toolide ja laudadega saalid ootavad pingsalt külalisi. 

Ruumid vanasti nii värvilised ei olnud kui praegu, stukkkaunistused olevat taastud nii, nagu need 18-19.sajandil olid. Ja kaunistusi on seal ohtrasti - laes, uste kohal, seintel, igal oramendil kindel tähendus. Näiteks paljastavad teatrimaskist, rõivastest ja pillidest koosnevad ornamentid mõisaproa huvi teatri, moe ja muusika vastu.

Mõned restaureerimisel avastatud seinamaalingud on otsustatud jätta seinu kaunistma fragmentidena.

Mantelkorstnas.

Fragmendid seinamaalingutest.

Saal.

Ahjusid leidus majas nii jalgadega kui ilma. Jalgadega ahjude kohta rääkis giid ühe legendi ka. Nimelt tulnud vanasti härra majapoole ahi ja proua majapoole ahi täiskuuööl teelahkmele kokku ja kõnelenud üksteisele, mis kummagis majapooles toimub :)

Ahjul on jalad all :)

Ahjul ei ole jalgu all.

Retk lõppes ühes põnevas kambris, kus mõisaproua käsitööd teeb ning mis peitis endas  hulganisti huvitavat kraami. Vana kell, rõivad, imekaunid vanad nikerdustega  mööblitükid. Laual lebasid albumid fotodega taastamise eelsest trööstitus seisus mõisahoonest. 

Ootan juba kannatamatult järgmist suve :D

Augustiõhtud...

Katusekino - seal sai käidud kahel seansil ja mõlemad korrad augustikuus. Esimest filmi - "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" olen tahtnud näha juba aastaid, seda põhjusel, et filmi järg "Snatch" oli minu tiineka-aastate suur lemmik (vaatamata sellele, et pole just kõige naiselikum valik). Sai seda kunagi Pärnus Mai kinos vaatamas käidud ning hiljem läks film veel mitmeid kordi läbi videomaki taasesitusele. Kuigi Lokk ja stokk meeldis mulle igati, ei suutnud see Snatchi troonilt tõugata. 

Teine valik langes filmile "Breakfast at Tiffanys". Seda filmiklassikat, häbi tunnistada, ei olnud ma siiani kordagi näinud. Kas ma ei suutnud külmast plagisevate hammaste tõttu mõtteid koondada, või milles asi, aga film ei olnud sisult nii muljetavaldav, nagu paljud seda kirjeldanud on. Küll aga võlusid mind linateoses kasutatud kostüümid - need mantlid, kleidid, kingad, seelikud...ohhhh...täielik võlumaa! Ei mingeid teksaseid ega muid räbalaid, mida tänapäeval filmides ja kõikjal mujal näha saab. Muidugi ei saa eitada, et tunnuslaul  "Moon River" on üks väga kaunis muusikapala ning A-rühma näitlejat noore ja ilusana näha tegi silmale ainult head :)

Katusekino idee iseenesest on  ülimalt tore. Mis oleks veel mõnusam, kui sumedal suveõhtul pleedi sisse kaevununa filmi vaadata ja kuuma jooki rüübata :) Mis siis, et augustiõhtutel juba pisut külmavõitu on .

Von Krahli Aed ning Leib resto ja aed - neid kohti külastasin augustis esimest korda. Kaks maitsvate toitudega mõnusat kohta. Von Krahli Aias võlusid mind lahedad virtuaalsed maalid- vanades pildiraamides vaheldusid kuulsad kunstiteosed. 

Leib resto siseruumidega seekord tutvuda ei saanud. Istusime aias kesk floorat ja faunat. Viimast esindasid mõned julged tihased, kes meie laual ringi jalutasid , võil hea maitsta lasid, kokapoisi nina all tema kukeseente puhastamist inspekteerisid ja üldiselt end väga mugavalt tundsid :)

Ainus aed, kust mind leida võib :)

Aias võib juhtuda, et toidu sisse satub lill :)

Leiva tihane.