Kadunud hiilgus.

Riisipere mõisahoone on peitnud end puude ja põõsaste rägastikku, justnagu häbeneks  kunagine kaunis häärber oma praegust seisukorda. Hoone on küll eravalduses, kuid näikse olevat hüljatud-niivõrd räsitud ning lagunev on ta. Paljud stukkornamendid ja rosetid olid häärberi küljest maha pudenenud ning kildudeks kukkunud. Kõigele vaatamata on kõrgklassitsistlik Riisipere siiski üks ilusamaid mõisahooneid, mida mina näinud olen. Fassaadil asuv võimas kuue sambaga dekooririkas portikus on tõeline vaatamisväärsus, meenutades mõnd antiiktemplit.

Aknad ja uksed olid laudadega kinni löödud, nagu tondilossile kohane ja ühegi prao vahelt sisse piiluda ei õnnestunud. Interjöörilt olevat (olnud) mõis aga sama suurejooneline nagu väljastki - mõningaid pilte tubadest näeb sellelt lehelt.

Häärberi taga avanes vaade võssakasvanud aiale, kus kunagise purskkaevu "elutu keha" pakub nüüd kasvupinda umbrohule.

Riisipere aastal 1890.

Mõis/Teater.

Ehk siis Saku mõis/Draamateatri Marquis d`artiste. Etendusest niipalju, et oli teine veidike sürr ning vaatajale mõtlemisainet jättev. Mingil hetkel hakkasin aimama, millega vaatemäng kulmineeruda võib ja jäin põnevusega ootama - läheb minu oletus täppi või sigineb etendusse miski ettearvamatu lüke. Mina, õrnahingeline suutsin juba peaaegu pisarateni kaasa elada, kuni etendus ootamatu ja humoorika lahenduse leidis. Lahenduse, mida on võimalik samas mitmeti tõlgendada. Hiljem mõisapargis jalutades ja veel autoski sai teatritüki üle filosofeeritud, et mis ja kuidas jne. Kokkuvõtvalt siis väärt teatrielamus heade näitlejatega.

Nüüd aga mõisa juurde, milleks on kaunis kõrgklassitsistlik hoone. Rikkalik dekoor, uhked sambad ja Palladio aknad. Meenutas minu lemmikut Riisipere mõisahoonet. Teatrisaginas ei olnud majaga tutvumine kuigi mugav ning sammastega saal jäi hoopiski avastamata. Seega-mis kehvasti, see uuesti :) Aga seniks mõned fotod:

 

Häärberi naaber-Saku õlletehas.

Ühte ruumi viis väga huvitav maalingutega uks. Ruumi lae keskel asetsevat lühtrit ümbritsesid samuti neli väikest maali.

Põhjaka.

Viimaks käisin minagi paljukiidetud Põhjaka restoranis ega pidanud pettuma. Interjöör selline mõnusalt lihtne ja taotluslikult tahumatu; toit, mida mina mekkisin oli väga maitsev ja neiu, kes meiega tegeles osutus äärmiselt armsaks  ja meeldivaks. Praad ei olnud küll suur, kuid Napoleoni kook sellele lisaks ja kõht sai täis, mis kole. Koht tuletas mulle meelde Kalamaja Boheemi, kuigi nad pole nii sarnased...kui, siis hästi natukene :)

Selle põldudest ümbritsetud ja põlispuude rüpes asuva tagasihoidliku mõisahoone puhul on omapärane see, et peauks asub fasaadi asemel hoopis otsaseinas. Peale Koordi mõisast eraldamist sai Põhjaka maitsta rüütlimõisa seisust, kuid muudeti hiljem Palu mõisa karjamõisaks. Toas, kus meie einestasime sai imetleda restaureerimise käigus seinalt leitud ornamente. Järgmises toas, mis kunagi oli olnud magamistuba ilutses vana ehissein. Olen olnud tunnistajaks pudelitest, klaasidest ja kaussidest valmistatud laevalgustitele, Põhjakas nägin ära ka värvilisest lainepapist lambikuplid :)

Olles retro-plaadimängija saatel kõhu kenasti täis söönud, sai tiiruke ümber maja tehtud. Oli see lubatud või ei, nii ta igatahes läks. Teiselt poolt maja leidsin toredad peenrad, kõrvalhoone varemed, sõbraliku kassi ja kunagi kurele pesakohta pakkunud lagunenud korstna. 

Laupa.

Vahepeal on tekkinud rohkesti mõisaelamusi, siia veebipäevikusse pole mahti olnud seda kõike üles märkida. Taoline viga vaja kiirelt parandada, enne kui kuuldu-nähtu ununeb.

Laupa mõisas käisin kontserdil, kus sai kuulata barokkmuusikat ning vaheajal Jüri Kuuskemaa selgitusi  Laupa mõisa kohta. Ruumides lubati lahkesti ringi hulkuda ka. Selline ülimalt õdus õhtupoolik oli :)

Teel Laupasse

Laupas ei sadanud enam :)

Praegune härrastemaja on üsna nooruke, valmis alles 1913.aastal ning sai aadlikele ulualust pakkuda lühikest aega, 9 aasta pärast hakkas majas tegutsema kool, mis asub seal tänaseni. Noor on hoone seetõttu, et 1905. aasta mõisate põletamise aktsioonis pisteti ka Laupa eelkäijale (mis oli üpris tagasihoidlik ehitis olnud) tuli otsa ning see hävis. Loomulikult oli tollasele mõisahärrale Otto von Taubele vaja uut elamist ja nõnda sündiski praegune mõisahoone - suursugune rikkaliku stukkdekooriga kaunistatud härrastemaja. Kuuskemaa pajatas, kuidas hoone sai väljast nii uhke, et sisemuse tarvis enam raha suurt ei jätkunud. Seepärast jäi sisearhitektuur sootuks tagasihoidlikuks. Ei mingeid külluslikke rosette ega reljeefe, nagu välisseinad petlikult aimata lubavad.

Võlvi kaunistab vana ornament.

Majast ei leia toretsevaid kahhelahjusid. Mitte seetõttu, et mõisahärra eksterjööri puhul liialt laristas ning nüüd küttekehadest loobuma pidi, vaid ehitamise ajal oli olemas juba keskküte ja ahjusid ei läinud enam vajagi. Vot selline moodne värk. Küll aga leidub härrastemajas paar kaminat, vestibüüli oma valmis koos majaga.
Hoone on seest väga armas- lihtne, aga rafineeritud. Õhkkond hoopis erinev kandilistest kivikoolidest. Olen täielikult nõus Kuuskemaa arvamusega, et sellises koolis õppimine mõjutab lapse ilumeelt ning suhtumist kultuuri, samuti ei kiputa kuidagi sellise kooli seinu täis sodima. 

"Muusika allee"

Tore kompositsioon laste tehtud pildiraamidest, pitslinikust ning vanast kummutist.

Ka märk wc uksel on hoolikalt valitud :)

Kunagine valitsejatemaja

Tagasitee läbi udu ja loojangu.