Wednesday, June 29, 2011

Palmse mõisas peeti jaanipidu.

Palmse mõisapark....
...sai jaaniõhtul jaaniussidega ehitud..

Tule süütamise ajaks lõkkeplatsi poole jalutades sattusime kohalike rahvamuusikute keskele. Mööda kitsukest metsarada kõndisid nad meie ees ja taga,  noored ja vanad, mehed ja naised, kõik uhkelt rahvarõivais ning lõbusas meeleolus. Mõned naersid ja itsitasid, mõned tegid nalja, mõned rääkisid isekeskis oma lastest. Kangesti tore minemine oli :)
Mõned rituaalsed tantsud ümber veel süütamata lõkke.
  
Kell 11.00 õhtul avas härrastemaja uksed ning sealt hakkas klaverimuusikat kostuma:


Monday, June 20, 2011

Teenritest.

Kui palju teenijarahvast neis majades ringi liigub! Armulisel proual on oma teenijannad ja peaaegu igal preilil omad; on üks vennas, kelle ülesandeks pole muud kui ainult puid lõhkuda ja teine, kelle hoolde on antud ahjude kütmine, ning kolmas, kes peab öösiti vahti ja päeval magab. Kuid tööle on võetud ka keski naisterahvas, kelle ainsaks ülesandeks on lüüa kõik kastrulid, vaagnad ja taldrikud läikima.

...
Eestimaa prouad nõuavad nii palju hoolt ja harjutavad ennast nii abituna käitlema, et mul tuli pidada tõsist vaikset võitlust proua teenistusvalmis toatüdrukuga, enne kui see tunnustas minu harjumuste iseseisvust (A.Hein. Sagadi mõis).
Vasegravüür aastast 1805.
Gravüüril on kujutatud mõisa köögitüdruk ning kirjeldus:
Seelik ja särk on ta ainsad kehakatted. Lisaks on ta vöötanud end villase, umbes käelaba laiuse vööga , sest kunagi ei nähta seal ühtegi naist või neidu ilma vööta. Gravüürilt võib näha, kui kõvasti see tal ümber keha käib. Seda tehakse selleks, et kõhtu selgelt esile tuua, sest selle rahva seas peetakse suureks iluks ja ehteks, kui naisterahvad oma keskpaiga tugeva vöötamise abil selgelt välja toovad. Külatüdrukud saavad seda teha küll ainult pühapäeviti, mil nad end ka muidu üles löövad; et aga pildil kujutatu teenib mõisas, ei ole tema tööpõli seal nõnda raske ja nii võib ta iga päev endale sellist ehtimist lubada. Selline etteulatuv kõht on nende arvamist mööda peamisi mooduseid, kuidas endast muljet jätta (A.Hein-Sagadi mõis).

Vöötamine on siinmail endiselt au sees, väljaulatuv kõht aga mitte nii väga :)

Muuseas, Sagadi mõisa teenijatele maksti palka ainult kord aastas jaanipäeval ning sugugi mitte rahas. Selle asemel said nad rõivaid, sukke ja riiet. Toit oli teenijatele mõisa poolt. Ega tollal rahaga polnudki miskit pihta hakata, kui olid lihtne pärisori ja toit ning riie olemas. Pole ostukeskusi, pole probleemi :)

Tuesday, June 14, 2011

Mantelkorstnaga Kabala...

...mõis asub Raplamaal. Ka Järvamaalt leiab ühe Kabala mõisa. Raplamaa oma, mida mina külastasin on selline tagasihoidlik vanabalti ehitis. Seest paraku täieliku nõukaaegse uuenduskuuri saanud majas asub praegu Raikküla vallavalitsus:

Mantelkorsten oli endiselt alles. Mis see mantelkorsten endast kujutab, sain teada Sagadi mõisa raamatust. Sagadis oli vanal hallil ajal samuti selline asjandus - korsten, mis alt laieneb ning mille sees asub köök. Toidu valmistamiseks asus sellises köögis lahtise tulega pliidi moodi värgindus, mille tekitatud suits liikus korstna kaudu välja. Selline köök oli koledal kombel suitsu ja tahma täis ning hirmpalav võis seal samuti olla. Hiljem tekitati miski lõõrisüsteem ja  köök muutus ka puhtamaks.
Ühes ruumis oli värvikihtide alt välja koorunud lapike vana seinamaalingut. Väga põnev. Loodetavasti näen kunagi, mis seal täpsemalt peidus on :)
Mantekorstna sees.

Monday, June 13, 2011

Parkhof.

Oli kord sellenimeline poolmõis Läänemaal, praegusel Raplamaal. Nüüdseks on hoone hävinud, asemele tekkinud  dolomiiditöökoda. Seda, millise koha peal täpselt mõisamaja  kunagi asus, ei mäleta vist enam keegi. Võimalikult samasse kohta on siiski ehitatud üks armas maja, mille üksikud elemendid, näiteks ornamendid ukseklaasil andvat aimu kunagise mõisahoone detailidest. Maja ümbritseva aia vabalt kasvav rohi peitis endas igasugu põnevat, näiteks Muuga mõisast pärit kahte vana lõviskulptuuri:


Tuesday, June 7, 2011

Must puudel.

Külastasin pealkirjas kajastuva nimega kohvikut, mis vanalinnas suhteliselt hiljuti avatud. Alguses sai veidi pead kratsitud, et millisel aadressil antud kohve nüüd ometi asuski, kuid peagi selgus, et olime seisnud mitte just päris trepil aga mõningate sammude kaugusel otsitavast kohast. Selline situatsioonikoomika siis elust enesest :) 
Kohvik ise oli aga väga omapärane-sisustus koosnes nõukaaegsest mööblist ja muust pudist-padist. Jällenägemisrõõmu pakkusid kandilised ratastel tugitoolid, suured punased sööklalauad, läikiv saepurumööbel, plastmassist laualambid ja palju muud. Kohvi toodi ka mõnusalt nostalgilises teeklaasis. Kaasaegsesse viru valge klaasi valatud mahl oleks võinud samuti olla hoopis sellises teeklaasis.

Esiti ei osanud ma eriti kohviku atmosfääri nautida, kogu see kohati pisut räsitud retromööbel tundus kuidagi mittehubane. Mida kauem ma seal aga viibisin, seda positiivsemalt meelestatumaks ma muutusin ning lahkudes olin jõudnud järeldusele, et tegemist on igati toreda kohaga, kuhu veel minna kavatsen. Pealegi oli caesari salat väga maitsev :)

Picwa...

ehk Pikva mõis Anija vallas. Seal tundus käivat miski usin renoveerimistöö, sinised kiled, laiali võetud veranda ja muu selline viitas sellele igatahes. Maja ees nautis üks seltskond sooja suveilma ning sööke-jooke, tõenäoliselt omanikud, seega päris esifassaadi ligi ma ei tihanud minna, hiilisin põõsastes ja kiikasin maja taha. Järelikult on mul suhteliselt vähe fotosid ning need ei ole kuigi informatiivsed, aga mis seals ikka. Tore, et seal inimesed ringi toimetavad ja härrastemaja üles vuntsivad. Pääsukesed paistsid seda kohta ka väga armastavat, kuna nende saviseid eluasemeid oli kogu räästaalune täis pikitud. Ühtegi vana fotot ei suutnud ma leida, seega ainult enda tehtud pildid ette näidata:


Thursday, June 2, 2011

Sirelite aegu.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs-
Ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

...

All sirelpõõsa sinetavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd küünib kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju-

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael-
ah, piki maja nagu punav pael
seal pungi puhkemas kui suuri marju!

...

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!

...

Ah, puu, kõik õied minu üle saja!
Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!
Mu meeled ammu ootnud ärevil
nii mõne pika igatsuseaja.

Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:
seks aega küll, seks aega sügisel
ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:
kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,
nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.


Mul ei olekski tarvis sõnu ritta seada, sest klassikud on kõik juba minu eest kirja  pannud ja kuigi jagan Marie Underi emotsioone täielikult, tahaks siiski õhata, et sirelite aeg on aasta ilusaim!!! Valgete ja lillade õiekobarate ilmumisega tohib ometi kord valjult välja ütelda: jälle on suvi!!! 
Ma armastan neid "lilli". Lapsena täitsin tubades kõik vaasid nendega. Hingata majas siis enam ei saanud, aga no küll oli ilus! :)