Sunday, September 12, 2010

Harku mõis.

Eelmisel nädalal lisandus minu tagasihoidlikku kodusesse raamatukokku uus köide, nimelt raamat "Harjumaa mõisad ja mõisnikud". Raamatut sirvides trehvasin mitut mõisat, mida olen ka oma silmaga näinud ja mind tabas mõnus äratundmisrõõm :) Üks selline oli Harku mõis, mida sai kevadel kaemas käidud:

Harku mõisa näol on tegemist kauni neorenessanss-stiilis hoonega, mis ajaga küll pisut räsitud välimuse saanud. Fassaadil püüdis pilku kaunistustega puidust uks, tagaküljelt leidsin äärmiselt võluva terrassi. Mõisahoonete terrasside vastu tundub mul olevat eriline nõrkus, nii ei saanud ma ka antud isendi imetlemisega kuidagi ühele poole. Kuna hoones asub kaasajal Maaülikooli alla kuuluv Eksperimentaalbioloogia Instituut, siis viisaka inimesena ei tihanud ma verandale minna, ega üldse eriti oma jalga tagaõuele tõsta. Seepärast sain terrassi vaid küljelt uurida ja pildistada. Pärast hirmsasti kahetsesin ja mõtlesin, et oleks võinud ikka korra õuele silgata ja terrassist ka eestvaates foto klõpsida, ehk teadlased ei oleks pahandanud :) Õnneks on aga kõneolevas raamatus sellest verandast ka pilt olemas, pisut informatiivsem kui minu oma:
Minu tehtud foto tagaküljel asuvast terrassist.
Foto raamatust "Harjumaa mõisad ja mõisnikud"

Harku mõisat külastades oli meil Andresega väike toidumoon ka kaasas :) Oli plaan mõisa pargis see ära süüa. Peahoone juurest grüünesse jalutades hakkasid põõsastest äkitselt paistma kummalised keskaegsed lossitornid. Läbi tihniku tornide poole rühkides jõudsin peagi pärale ja võisin neid käega katsuda - täiesti reaalsed, ei olnudki meelepete :) Tornid seisid keset võsa koos lagunenud müüriga, nagu ehtne keskaegne linnus. Oli tunne, et kohe-kohe pistab torniaknast pea välja printsess, kes meie hääli kuuldes siit printsi lootis leida. Hiljem selgus, et tegemist on siiski vaid mõisa kasvuhoone varemetega, ei midagi ebamaist :)
Peale sellist üllatust meenus, et jätkuvalt on alles meie söögikraam ning suundusime mõisaparki. Üsna suur park oli niidetud ja hooldatud, samas ei tuvastanud me ühtegi kändu ega kivi, kus oleks olnud võimalik einestada. Nii viis tee meid maalilise mõisatiigi äärde, mis osutus igati sobilikuks pikniku pidamise kohaks :)

Mõni mõis.

Ühel suvehaku pühapäeval otsustasime Andresega pisut Harjumaal ringi sõita. Pärast Hüüru veskis einestamist ning tunnistajaks olemist sellele, kuidas 10 aastane poisiklutt 20ndates noormehele kalastamises pika puuga ära tegi, võtsime suuna Harku vallas asuvasse Kumna külla.Pole raske arvata, mis mul sinna asja oli :) Nimelt teadsin, et seal ootab mind ees kogunisti kaks mõisahoonet. Ja nii oligi, Kumna külas on uus Kumna mõisahoone ja vana mõisahoone. 
Vana mõisahoone on puidust ning üsna tagasihoidliku välimusega, ka on ajahammas teda hoolega purenud. Vana väsinud ja tuhmunud maja kunagisest hiilgusest räägivad vaid kaunid puitornamendid akende ning uste kohal. Kuna lehed puudel olid täies elujõus, tundus hoone kuidagi eriti võssa kasvanud. Kogu ulatuses mul teda fotole püüda ei õnnestunudki. Algul tunduski, et maja on mahajäetud, kuid ümber hoone ringi jalutades märkasin pesunööre koos pesuga ning mõningaid lillepeenraid. Klõpsisin ruttu veel mõned pildid ja tegin kiirelt minekut. Hiljem kodus fotosid uurides märkasin, et ühe aknakardina vahelt piilub välja kahtlustava näoga vanamemm :) Loodan, et me teda väga ei ehmatanud.

Vana mõisahoone vahetus läheduses asub uus hoone, mis ehitati suhteliselt hiljuti, 20. sajandi algul. Uus hoone on vanast täiesti erinev, palju uhkem ja enam mitte puidust. Minul oli au sattuda sinna ajal, mil renoveerimistööd täies hoos ning maja oli taas üsna kauniks saanud :) Leidsin ühe netilehekülje, kus juttu ja mitmeid huvitavaid pilte Kumna mõlemast mõisahoonest. Netilehte saab vaadata siit.  Sellelt lehelt leidisn ka fotosid, kus uus hoone enne renoveerimist:
Foto: S. Tupits
Foto: S.Tupits
Minu fotodel aga tunduvad renoveerimistööd üsna kaugele arenenud olevat, igal juhul näeb hoone märksa kaunim välja, kui eelneval kahel pildil:
Meyendorffide vapp

Ümber ehitise oli jõutud püstitada raudvarvastest aed koos mõisale kohaste elementidega. Mõisa parki oli tekkinud pisike lehtla ja üle kraavi viis armas valge sillake.

Peale Kumnat oli päev alles nii noor, et jäi aega vaadata üle läheduses asuv Vääna mõis. Erinevalt Kumnast leidub Väänas mõisahooneid ainult üks, kuid see-eest on see hiiglama suur, õigemini pikk. Silma jäid kohe omapärased kuppelkatustega ümartornid hoone otstes ja samuti meeldis mulle väga fassaadil paiknev terrass, mille külgedel ilutsesid kaldteed. Viimased ilmselt selleks, et omal ajal tõllaga ukse ette pääseks. 
Foto, õigemini joonistus raamatust "Harjumaa mõisad ja mõisnikud"

Mõisahoone tagaküljel ilutses kunagi samuti terrass, kuid praeguseks on see hävinud. Mõisahoone taga asub ka mõisapark, mis on hoone tasapinnast madalamal, ehk siis pargist vaadatauna asub mõis kõrgel künkal. 

Tänapäeval asub mõisas kool ning ka lasteaed. Mõisahoones koolis käia on omaette väärtus ja tore, et selline ehitis niimoodi kasutust leiab. Oli näha, et maja eest hoolitsetakse, armsad  vanaaegsed õuepingid mõisa taga tekitasid hea tunde :) Küll aga ei tekitanud head tunnet kole punane prügikonteiner, mis hoone ette lohistatud oli. 

Lõppkokkuvõttes oli kaunis mõisahoone vägagi muljetavaldav :)
Tall-tõllakuur.